Pierre-Richard Dick – loominguline impulss

Pierre-Richard Dick elas ebaharilikku elu juba alates sünnist 1937. aastal Elsassis väikese ehitusmaterjalidega tegeleva töövõtja ainsa pojana kuni oma enneaegse kadunuks jäämiseni merel 1992. aastal.

Iseloom nagu karastatud teras

Pierre-Richard Dicki erakordselt tugeva iseloomu juured olid tema raskusi täis lapsepõlves. 1940. aastal kaotas Pierre-Richard teise maailmasõja käigus oma isa ja samal aastal oli tema ema sunnitud loovutama perekonna Elsassis Saverne'is asuva kodu Saksa sõjaväele. Ta kasvatas oma poega üksi, kõigepealt Dijonis, seejärel Aafrikas. Kui Pierre-Richard Dick oli 11aastane, purustas palgiveok Schirmeckis asuvas peresaeveskis tema pahkluu. Veel üks raske löök, millest ta pärast üheksakuust sunniviisilist liikumisvõimetust jälle taastub. Koguni sedavõrd, et läbib kümme aastat hiljem spahide rügemendis sõjaväeteenistuses olles jalgsi tuhat miili Mauritaania kõrbes. Pierre-Richard Dick rajas just raskuste kiuste alusväärtused, mis said tema elu kreedoks.

Ettevõtja ja ehitaja

1961. aastal otsustas äsja Maisons-Alforti kooli lõpetanud noor veterinaar Pierre-Richard Dick edasi õppida, astudes Pasteuri instituudi mikrobioloogia kursusele. Seal omandas ta teadmised, mis juhatasid ta meie esimeste vaktsiinideni viivale rajale. 26aastasena asus ta tööle Nizza vanimasse bioloogialaborisse Ronchèse'i. Tema hoolsus tõi kiiresti kaasa teadusdirektoriks edutamise. Talle avanes hiilgav karjäär vaieldamatult professionaalses laboris. Doktor Dicki püüdlused olid aga täiesti teistsugused. Noormees, kes oli südames ettevõtja, vaatas kaugemale: tema unistus oli rajada oma labor ja leida uusi ravimeid, et võidelda loomahaiguste vastu, mida tol ajal raviti hädavaevu või halvasti.

Sädemeks, mis pani alguse Virbaci suurele seiklusele, oli 1965. aasta suvel aset leidnud kohtumine Pierre-Richard Dicki ja Max Rombi vahel, kes jäi tema ärikaaslaseks kuni 80ndate alguseni. Temast kuus aastat vanemal Max Rombil oli Nizzas väike veterinaariakliinik. Kahest tulevasest kaasasutajast, kellel oli palju ühiseid mõtteid ja erakordne vaist, moodustus kohe duo, kelle sünergiast sündis see ime, mis kutsus ellu Virbaci. Otsustava tõuke andis Pierre-Richard Dick: 1967. aasta sügisel jättis ta oma mugava töökoha Ronchèse'is, et luua uurimislabor: Virbac oli sündinud. Samal ajal avas ta Cap 3000 kaubanduskeskuses veterinaariakliiniku, mis oli Prantsusmaal esimene. Kahe aasta jooksul kasutas ta oma praksisest saadud tulu selleks, et rahastada esimesi tooraineoste ja esimeste ravimite väljatöötamist. 1970. aastal müüs ta kliiniku, et pühendada oma aeg täielikult Virbacile.

Edasipüüdlikkus ja vaist – plahvatusohtlik segu

Kes võis 1968. aasta jaanuaris uskuda, et väikeses kolmetoalises Nizza korteris loodud tagasihoidlik labor kuulub enam kui 50 aastat hiljem maailma kümne suurima veterinaarialabori hulka? Kas noor Pierre-Richard Dick aimas kohalikele veterinaaridele antibiootikumipulbreid valmistades, milline tee teda ootab? Tema strateegilised valikud olid igal juhul algusest peale tulevikku suunatud. Juba 1969. aastal, teistest laboritest tunduvalt varem, oli tal kavas aidata kaasa lemmikloomade paremale hooldusele, ehkki tol ajal domineeris veel toiduloomade turg. Tegevjuhi õhutusel seadis labor endale varakult rahvusvahelised eesmärgid. Kolmas tiivustav valik: uuendused, mis lähtuvad veterinaararstide käegakatsutavatest vajadustest, kaugel talle seni tuttavast uurimistöö tavaloogikast. Nii pandi alus pikaajalisele edule. See on kindel vundament, millele meie meeskonnad väsimatult toetuvad, et pidada ülal inimlikest väärtustest lähtuvat ettevõtet, soovides anda uuendusmeelsus loomatervise probleemide lahendamise teenistusse.

Pierre-Richard Dick oli töönarkomaan ning jäi selleks ikka ja alati. Ta magas väga vähe: kolm kuni neli tundi öösel. Ta ilmutas vaibumatut uudishimu. Ta ei jätnud iial lugemist, uurimist ja reisimist ega loobunud sagedatest inimestega kohtumistest. Ta jäädvustas kõik oma tähelepanekud ja ideed väikesesse märkmikku, mida ta alati kaasas kandis. Tihtipeale juhtus, et töötajad leidsid töölaualt lehekülje tema märkmikust või mõnes teises piirkonnas avaldatud teadusartikli koos soovitusega sellesse teemasse süveneda. Veterinaararsti jaoks on kõige suurema kollektiivse edu aluseks teadmised ja uudishimu, millest omakorda kasvab uuendusmeelsus, aga ka uljus ning riskijulgus. Need on Virbaci vaimsuse põhipunktid, mida meie meeskonnad ka täna järgivad.